Nüüdiskunst muuseumis: kuidas säilitada mittesäilivat? Eesti kunstimuuseumi nüüdiskunsti kogude säilitamise strateegia ning meetod

20. sajand nihutas drastiliselt kunstiloome piire – traditsioonilisest käsitöö ja materjalidega tegelevast valdkonnast liikus raskuskese kontseptsioonile, emotsioonile, protsessile ehk teisisõnu kõigele mittekombatavale. Nüüdiskunsti loomepraktikate efemeerset ja dünaamilist iseloomu on keeruline sobitada traditsioonilise muuseumi säilitamissüsteemi ning tekib rida küsimusi: kuidas konserveerida nüüdiskunsti ebapüsivaid loomematerjale? Kuidas koguda ja säilitada nüüdiskunsti teoste mateeriat mõtestavaid ideelisi, kontekstuaalseid, assotsiatiivseid jm tasandeid? Kas muuseumil on õigus koguda teoseid, mille füüsiline kestus on prognoositavalt lühiajaline? Kuhu positsioneerub selles dilemmas konservaator, kelle traditsiooniline erialane ülesanne on autentse ja unikaalse artefakti säilitamine? Mis siis ikkagi jääb kaasaegsest pärandist tulevastele põlvkondadele?

Neid keerulisi ja kohati ühese vastuseta küsimusi üritab Hilkka Hiiopi doktoritöö analüüsida, kaasates mõtteprotsessi muuseumispetsialistide kõrval teoste autorid ja laiema publiku. Doktoritöö laiem ülesanne on luua nüüdiskunsti säilitamisele teadlikud ja teaduslikud alused Eesti Kunstimuuseumis.

Doktoritöö trükiversioonile on lisatud DVD kunstnikega läbi viidud intervjuude videosalvestustest, kus autorid arutlevad tööde säilitamisvisiooni üle, avavad oma loomeprotsessi, -meetodeid ja –vahendeid.

*Eesti Teadusagentuuri ning Haridus- ja Teadusministeeriumi 2013. a üliõpilaste teadustööde konkursi 1. preemia ühiskonnateaduste ja kultuuri valdkonnas doktoriõppe astmes