Muuseumi võim. Muuseum kollektiivse mälu kujundajana Eestis 20. sajandi murranguperioodidel

Muuseumid on viimase kahe sajandi jooksul paljuski kujundanud ühiskondade arusaama minevikust. Muuseum suunab seda, kuidas me ajaloost mõtleme, määrab unustamise ja mäletamise tasakaalupunktid ning vormib pärandiga seonduvate väärtuste hierarhiat.

Doktoritöö keskendub muuseumi kui kultuurimälu meediumi võimu ja mõju analüüsile Eesti muuseumivälja näitel. Kuna meie identiteedi aluseks on suures osas see, mida mäletame ja mida unustame, on oluline mõista ja mõtestada seda, miks ja kuidas on kollektiivset mälu eri aegadel kujundatud ning kuidas on see muutunud. Siinne uurimus teeb seda 20. sajandi Eesti muuseumiloo põhjal, kasutades näidetena kolme suurt murrangut aastatel 1919–1925, 1940–1941/1944–1953 ja 1987–1994.

Eesti muuseumide ajalugu võimaldab jälgida, kuidas ühiskondlike ja poliitiliste murrangute ajal muutusid kultuurimälu kujundamise põhisuunad, väärtused ja kaanonid: rõhuasetused teemades ja nende representatsioonides, tõlgendustes ja ideoloogiates, muuseumides kui institutsioonis, nende hierarhias ja nimedes, võimu ja institutsiooni vahelise suhte dünaamika ning muuseumi võime, tahe ja oskus kujundada ühiskonna kollektiivset mälu.

Eesti muuseumivälja identiteet ja institutsioonid olid muutumises ka läbi 19.–20. sajandi – alustades enesemääratlemist Euroopa kultuuri kaudu, liikusid muuseumid Heimat’i ja sealt edasi etnilisuse väärtustamiseni, mis päädis suurtes rahvuslikes muuseumiideedes ning jagunes 20. sajandi jooksul erinevatesse spetsialiseeritud muuseumidesse. Maiskondlik diskursus asendati 20. sajandi alguskümnenditel rahvuslikuga, seejärel nõukogulik-marksistlikuga ning sajandi viimasel kümnendil taastati hoogsalt rahvuspõhist kultuurimälu. See väljendus ka ajalooteemalistel püsinäitustel: 1920. aastatel toimus rahvakultuuri legitimeerimine eliidikultuuriks, 1940. aastatel kehtestati normatiivne ajaloolise materialismi käsitlus ning 1980. aastate lõpust nägi taas rahvusluse võidukäiku, mis sai väljundi ka uutes museoloogilistes lahendustes. Kõigi nende muutuste analüüsimise juures on rõhutatud Eesti muuseumiloo hübriidset loomust ning põimitust erinevate kultuuriruumide ja -paradigmadega.

Kõigi doktoritöös käsitletud kolmel murranguperioodil olid muuseumid esimeste hulgas, kes kujundasid uue kultuurimälu kaanoni. Veelgi enam, suuresti nende kolme pöörde tulemusena on kujunenud Eestile omane unikaalne muuseumiväli.